Teine planeet – Leslie Laasner | Ehk lühidalt sellest, kuidas ma Vihuriga kuu peal käisin ja mida ma seal nägin

Featured Video Play Icon

“Noh, kelleks sa siis saada tahad, kui suureks saad?” Seda lollakat küsimust on ilmselt kuulnud meie kõigi kõrvad. Eks me ikka selleks tahame saada, mida enda ümber näeme. N-liidu lastel väga palju variante polnud. Arst, keevitaja, õpetaja. Kosmonaut. See viimane oli ka minu valik, endale tegelikult täpselt aru andmata, mida see elukutse siis inimesele õieti peaks pakkuma. Ilmselt jubedam soov lihtsalt mingi kõrgema dimensiooniga kokku puutuda. Igatahes ma ei osanud siis unistada reaalsusest, et tahan saada bassimeheks, maalikunstnikuks, reklaamikirjutajaks, või kellekski kes kribab kokku seda kirjatükki siin. Aga mingi seletamatu soov millegi ebamaise järgi südames eksisteeris ja on seal tänaseni. Lihtsalt hiljem saad aru, mida selle kosmose all siis täpsemalt mõista. Mõnikord on kosmos lihtsalt sinu tagahoovis. Igatahes täna, miljon aastat hiljem julgen öelda, et Armstrongi kummiku jälje kõrval on nüüd ka minu ketsi vilistamise jäljed. Mitte otseselt ja mitte sellel juustukujulisel taevakehal, vaid siinsamas, pärnumaal.

Kogu kosmosereis algas tegelikult läbi juhuse, sellega, et minu garaaži maandus teiste rataste vahele esimene bike tüüpi rakett. Soetasin selle itaallase pigem jumalikku disaini ja muid esteetilisi ja motoajaloolisi väärtusi silmas pidades. Ah, mis ma keerutan, ma lihtsalt armusin lootusetult ühte mootorrattasse, mis nägi minu silmis nii püss välja, et võtaks pardi ka 10km kõrguselt alla. Selle püssiga kõmmutasin siis kevade saabudes ühe testsõidu Tallinnast lõuna eestisse ja tagasi, aga sain kohe aru, et lihtsalt liikluses on reaalne oht sellega mõnele oravale puuõõnde külla põrutada. Liiga palju potensiaali, mida lihtsalt ei saa liikluses valla päästa. See asi nagu ei käi tavaliiklusega kokku. Sama loogiline oleks Vostok tüüpi kosmoseraketiga käia vanni taga veenäitusid vaatamas. Samal ajal tekkis nälg proovida, mida see pill ja mina ise siis tegelikult suudavad. Otsus küps, kruvisin rattal numbri küljest ja jätsin maanteega hüvasti. Võtsin ühendust vabariigi teenekate esipilootidega, kes õpetaks mulle põlve mahapaneku võlukunsti selleks ettenähtud kohas ja kriminaalsetel kiirustel. Üsna pea viis koolitustee mind Vihuri boksi kapten Rohtlaane enda pühamusse. Asukohaks meie oma Baikonur – Audru ringrada.

Vihuri nimel on minu kõrvus aukartusäratav kõla. Eks jääb selle süü ja põhjus ka sinna lapsepõlve. Infovaesel nõukogudeajal tundus motosport nagu Rollingute kontsert. See oli midagi läänelaadset ja Eesti ja kui N liidu kõige läänekam riik pani sellele teemale briketti alla tõhusalt. Vihuri rattad ei erinenud millegi poolest ülikuulist lääne kamast, mida Svet Motoru oma veergudel näitas. Eesti sõitjad lammutasid selliseid rekordeid kokku, et anna olla. Kalevi suursõidud, mootorimürast rebestatud õhk ja uimastavad heitgaasid graveerisid mälusse sügava emotsiooni, mida ei suuda välja lihvida ka kõige hallim olmebetoon. Kuigi elutee kallutas mind kunsti ja muusika radadele ja olematud võimalused kuhugile lenksu taha istuda, peale minimopeedi, jäi see teema kättesaamatu unistusena unenägudesse hõljuma. Alles nüüd saan aru, et see oligi minu kosmos! Kiiver peas, kõõluda mingites imelikes asendites ebaloomulikel kiirustel, futuristlikel maastikel, aga mitte kusagil stratosfääris, hoopis maalähedasemalt – suisa põlv maas.

Nüüd aastakümneid hiljem, meenutades oma unistust saada kosmonaudiks, Vihuri boksis punasel vaibal värisevate kätega kiivri rihma kinnitades, kui visiir seest udune nagu türgi sauna aken, mõtlen, et küll on hea, et ma siis küsimusele “keevitaja” ei vastanud. Jumal teab mida ma siin juba kokku oleks keeranud. See teadmine annab julgust proovida. Igatahes, 3,2,1 ignition, mootor käima ja rajale! Edasine oli juba masendav. Esimesel katsel, kui ma omaarvates liikusin juba enamvähem valguskiirusel, möödusid minust nagu postist treeningsõitudel naisesipiloodid, Kovalenko ja Noorak. Ei, Mitte nagu postist, vaid nagu tagurdavast kraanast. Enesehinnang langes kolinal maapinnale nagu Challengeri jäänused 1986. Aga ring ringi järel hoog kasvas, masendus kadus ja asendus rahuloleva rõõmuga. Asi pole lootusetu. Vaikselt puges nahavahele see neetud pisik. Tagasiteed ei ole. Avastasin, et see ala suisa sobib mulle. Seda kinnitasid ka amatöörile sobivad ringiajad – ühele ringile kulus veidi alla kuu.

Nüüd juba pidevad käigud ringrajale, nagu orbiidile, on mind märkama pannud muudki. Minu suureks üllatuseks on aastakümnetega motoringraja publikuarv kokku vajunud nagu tühi rannapall valgeranna kõrkjates. Kunagisest hiilgusest Kose-kloostri metsades pole järel suurt midagi. Sadakond pealtvaatajat Eesti Meistrivõistluste etapil on kurb vaatepilt. Meil on küll tagahoovis põhjamaade üks paremaid radasid, kuhu suhteliselt lihtne peale saada ja lihtsalt sõita ja treenida nagu boss, aga ala ise on jäänud laiemale üldsusele kaugeks. Eks sama probleemiga maadlevad rohkem või vähem kõik. Nii kuraatorid kui kontserdikorraldajad – kuidas publik majja saada, kui silme ees särab nutiseade, millest saab pärast lihtsalt kokkuvõtva videolõigu üle vaadata. Mis siin salata, et ise kasutan seda võimalust pidevalt. Aga mõtlen, et kui ma oleks laps, millest ma ilma jääks? Sellest on kahju tegelikult küll.

Niiet, võtke oma väike koopia käekõrvale ja tehke suvine väljasõit ringaraja äärde meistrivõistluste etapile. Ma tean küll, et ei viitsi. Aga võibolla ka teie laps tahab saada kosmonaudiks, aga ta ei tea veel mida see tähendab? Võibolla need kõrvulukustavad helid loovad emotsiooni, mis realiseerub lenksu taga kohe. Igatahes täna on ideaalsed võimalused mantlipärija kohe ratta peale tõsta ja ei pea seda võimalust ootama 30 aastat, nagu mina. Samas, seeaasta saab alguse ka rahvaliiga, niiet kõik minusugused, ringraja mõistes pre-pensionärid, saavad ennast kõik samamoodi proovile panna. Audrus saab asfalti, jääd ja kruusa, sõita iga ilmaga. Selliseid võimalusi planeedil maa palju pole. Vihuri noorteakadeemia read täienevad ja see annab juba täna lootust, et meie ees seisab varsti uus Rossi, Rohtlaan või Randla.

See väike filmijupp võtab kokku ühe aasta läbi algaja kosmonaudi silmade. Liikudes kaameraga kaasa Vihuri tiimiga Eestis ja Itaalias treeninglaagrites. Siin on tilgake ajalugu, tänapäeva ja tulevikku ja ka minu esimene korralik kolakas. See ongi teine planeet. See ongi kosmos. Ma leidsin selle lõpuks üles.

Toimetas Ranto Lupp

Mootorratturid.ee asutaja ja toimetaja.