Featured Video Play Icon

DUCATI SCRAMBLER DESERT SLED PROOVISÕIT

Et ausalt kõik ära rääkida, pean alustama sellest, et ma pole ajakirjanik, ohtra kogemusega tsiklioperaator ega kuldsete kätega õlinäpp. Minu kogemus on kasin. Ja ainus, mis mul ette näidata on, on paariaastane igapäevane linnatransport tööle-koju-vabaajale ja hunnik videoid, mis ma kaherattalisel ratsutades vändanud olen.

Värske mootorratturina olen jätkuvalt selle kõige-kõigema masina otsinguil ja nii satun ma üsna tihti uute ratastega sõitma. Hea meelega jagan kogemust kõigiga, kel soovi ja mahti vaadata ja kuulata.

Et jätkuvalt ausaks jääda ja tunnistada oma positiivset eelhäälestatust selle tsikli suhtes, millest ma seekord rääkima hakkan, pean selgitama, et Ducati Scrambler oli üks esimesi masinaid, mis mul juba internetis ringi tuhlates ja veel lubasidki mitteomava värske entusiastina südame kordades kiiremini põksuma pani. Enne seda ei osanud ma motoriseeritud kaherattalistest üldse hoolidagi. Ühel hetkel aga käis prõks ja prahvatas ind, mis juskui kogunend salaja.

Senimaani oli kuskil kuklas tsikli ideaalina istunud klassikaline tsikkel: punane Jawa. See kujuneski edaspidi nö ideaali etaloniks (isegi kui hiljem pilte vaadates avastasin, et polnud ta midagi nägus ratas). Ehk siis hakkasin vaatama klassikaliste rataste poole. Ja Ducati Scramblerist väga palju klassikalisemaks minna on raske – järgmine samm oleks juba retro. Aga ainuke häda, ainus pind silmas, tõrvatilk meepotis, penoplast supis, oli ratta suurus, mis minu 1,83 mõõdus karkassile kübe väikseks jäi.

Paar aastat edasi ja Ducati esitles oma uut Scrambleri versiooni: Desert Sled. Ja erinevalt eelnevatest versioonidest, kus mudelierinevused olid pea ainiti kosmeetilised, seekord oli see iludus läbinud põhjalikuma uuenduskuuri: ratas oli saanud kõrgust juurde (pikem amordikäik ja uus pikem kiige), tugevama raami ja uue värske mineku.

Milliseid esmaseid emotsioone Desert Sled tekitas ja kuidas ta minu kätes käitus linnas maanteel ja maastikul, võite vaadata juuresolevast videost.

Lühidalt kokku võttes:

– kõrgus ja suurus on nüüd pikema inimese jaoks ideaalne
– maastikuvõimekust on oluliselt parandatud
– amordi käik on pikk, aga mitte kõige pehmem
– tänu Euro 4 nõuetele on mootor oluliselt sujuvamaks muutunud – umbes 200kg raskust pea üldse tunda ei ole

– emotsioone saab sõidust kuhjaga ja veel natuke peale

Paar mõtet, mis hilisemal seedimisel on veel pähe tulnud.

Hind. See on krõbe. See on nii krõbe, et paneb mõtlema, kuivõrd julgeks sellega padrikusse ukerdama minna. Öeldakse, et ratast hoiad esimese kriimuni.. selle ratta puhul tundub, et pigem viimase sissemakseni. Samas pean tunnistama, et kuigi sõitsin võõra rattaga ja andnud lubaduse, et toon ta ühes tükis tagasi, ei tundnud ma hirmu ega muret ratta pärast. Pigem vastupidi: ratta lihtne ja kerge valitsemine julgustas takka. Seega ma pakun, et kui juba rahakott või pank lubab, siis rahamaitse kaob suust esimese paari kilomeetriga. Sest ratas on igat seda senti väärt.

Konkurents? Täpselt sellist kombinatsiooni klassikalisest välimusest, maastikuvõimekusest, minekust ja lõbufaktorist on üsna keeruline leida. Triumph Street Scrambler on klassikalisem, aga raskema minekuga. Yamaha SCR950 on madalam, kaalub rohkem ja lint-ülekandega ei taha kuidagi maastikule sobituda. BMW R nineT Scrambler on samuti pigem linnaloom. Võib-olla oma olemuselt kõige lähem oleks hoopis Husqvarna 701, mis on sama võimekas asfaldil kurvides kui ka kergel maastikul, kuigi pikemateks sõitudeks on ta ebamugavam.

Kas ma soovitan proovida? Loomulikult! Väga soojalt soovitan minna Bikepointi ja oma käega katsuda, oma tagumikuga sadulale istuda ja ka üks tiir teha, et veenduda, mis masinaga on tegu.

Kellele võiks sobida? Kõigile, kellel rahakott vähegi kannatab. Tuuleklaasi ja sadulakottidega saaks ette võtta pikemaid matku. Kui päris märgade juurikate peale ukerdama ei lähe, siis metsas saab korralikult lõbutseda. Linnas saab väga mugavalt ja julgelt igapäeaselt liigelda. Algaja jaoks on Desert Sledil väga ühtlane ja rahulik minek. Edasijõudnu jaoks vajadusel jõudu maa ja ilm ning kurvides kallutamiseks pidamist piisavalt.

Tehnilised detailid

– MOOTOR: 803cc, õhkjahutusega 90° L-2 Desmodromic, elektrooniline sissepritse – KÄIGUKAST: 6 käiku
– ÜLEKANNE: kett
– SIDUR: APTC märgsidur

– VÕIMSUS: 55kW (75hj) @ 8 250 p/min
– PÖÖRDEMOMENT: 68Nm (50lb-ft) @ 5 750 p/min
– RAAM: terasest toruraam
– ESIVEDRUSTUS: 46mm reguleeritavad tagurpidi esiamordid, 200mm amordikäik
– TAGAVEDRUSTUS: Reguleeritav Kayaba tagaamort, 200mm amordikäik
– VELJED: ees 19” ja taga 17” kodarvelg
– KUMMID: Pirelli SCORPIONtm RALLY STR
– PIDURID: Brembo 330mm ees ja 245mm taga
– KÜTUSEPAAK: 13,5 liitrit
– KÜTUSEKULU: 5,0 l/100km (CO2 119 g/km)
– KAAL: 191kg tühikaal
– VARUSTUS: ABS standardis, istme all panipaik USB pesaga, alumiiniumist põhjakaitse. – GARANTII: 2 aastat limiteerimata kilometraažiga
– HOOLDUSVÄLP: 12 000km / 1 aasta
– ISTME KÕRGUS: 860mm
– VÄRVID: punane või valge kuldsete velgedega
– HIND: 11 290.-
– DUCATI ESINDUS: Bikepoint

 

Harley-Davidsoni legendaarne demoveok peatub nädalavahetusel Tallinnas

Harley-Davidson tähistab Prahas 115. juubelit